Veriora muistend
Kehva eesti keele oskusega kroonuametnikud kirjutasid tsaariajal kogemata oma
paberitesse
oja asemele ora. Kui kohanimi Veriora sai üldiselt kasutatavaks, oli hilja tehtud viga
parandama
hakata.
Teise loo järgi on kohanimi Veriora samuti juba Põhjasõja-aegne. Veriora mõisa taga
metsas
teatud umbes vakamaa suurust platsi, kus vanasti ei olevat ühtki elavat taime
kasvanud. Kui
küla kari kokku aetud, kasutatud seda platsi loomade ülelugemiseks. Seda kohta
peetud
samuti Põhjasõja-aegseks lahingupaigaks. Võitluses kasutatud teiste sõjariistade kõrval
isemoodi ora, millega vaenlane läbi torgatud: lahinguplatsi katnud kolme-nelja tolli
paksuselt
inimeste veri. Vaenlaste päid torgatud ka puuokste otsa "kasvama". Lahingust
pääsenud
elusana vaid kolm meest, kes olnud kui veretombud. Pärast veresauna hakatudki kohta
Verioraks kutsuma.
Oja kaldale ehitatud mõisat kutsuti Veriora mõisaks ehk saksa keeles Paulenhof. Sama
nime
annaabi.ee 
