Aleksander Suur inimese, väejuhi ja valitsejana
tahtis ta ikka rohkem maid vallutada. Väejuhist Philippos II õpetas oma pojale sõdimiskunsti,
milles ta hakkas varsti suuri edusamme tegema. Juba kuueteistkümneselt juhtis ta ome esimest
Makedoonia sõjameeste salka. Tol ajal oli väga tavaline, et kuningapoeg lõi kaasa ka vägede
juhtimises. Mulle meeldib temas see, et ta vihkab argpüks ja see et ta oli ise väga julge. Üks
lahe asi Aleksandri juures on see, et ta ei kaotanud ühtki lahingut üheteistkümne lahinguaasta
jooksul, kuigi võitles tihti arvulises vähemuses.
Aleksander Suur tappis kõik oma lähikondlased, et kindlustada kuningaks saamist. See
tegu oli minu arust natukene julm, kuid ma ei saa seda aega praeguse ajaga võrrelda. Kui
Philippos II poeg kunigaks sai ei viitnud ta aega tühjalt. Kui oli rahuaeg, siis valmistas
sõjamehi lahinguteks ette, käis jahil loomi küttimas, luges igasuguseid raamatuid ning arutas
kohtuasju