Kalevipoeg 14. lugu
Pani sõna sõudevalle:
"Kui sind, Kalevite poega,
Kogemata koju tulles
Sarvik-taat saaks silmamaie,
Siis sa satuks kohe surma.
Sest kes iial siia saanud,
Üle läve tõstnud jalga,
Pannud kanda põrmandalle,
See ei pääse surmasuusta,
Võõrdub kuu valguselta,
Päikese paistuselta.
Meie, õed õnnetumad,
Kaunid neitsid kolmekesi
Langesime lapsepõlves
Õnnetuse tuulehoolla,
Viletsuse vihmasaolla
Pärisorjaks Sarvikulle.
Kaugelta meid kannetie,
Tuhande versta tagant toodi
Laia ilma lagedalta,
Kena ilma keske elta
Siia kurbaje külaje,
Pika piinade pereje.
Enne olid ilupäevad,
Kus me kuninglikus koplis
Kullerkupukujudena
Kolmekesi kasvasime;
Nüüdap peame, neitsikesed,
Pärisorja olemises
Raudakepi sunnitavad,
Peretaadi sõnakuuljad,
Pereeide käskujalad,
Töösida toimetama,
Mis meil peale pandanekse.
Ehk tuleks tulista lunda,
Sajaks rauasta raheta,
Valaks vihma vardaasta:
Ikka peab ori olema,
Ikka mineja minema,
Kohe käima korraline,
Varsti käima vaenelapsi,
annaabi.ee 
