Neugrundi meteoriidikraater
tunnetanud lugematud Soome lahel seilanud meresõitjad juba vähemasti viikingi ja hansa
aegadest peale. Otse iidse ja elava liiklusega meretee ääres ootamatult meresügavustest esile
kerkiv madal, mille lael vee sügavus ulatub vaevalt meetrini, on nagu laevalõhkujaks loodud.
Ühelt poolt ligi saja meetri sügavusest mudasest merepõhjast üles sööstvad järsud siledad
kaljuseinad, teisalt jälle kitsas sügavustesse kaduv sünge veealune kanjon ning nende keskel
too päris laevamurdja ise poolkuu-kujuline mitmekilomeetrise läbimõõduga kergelt lõunasse
kaldu paeplatoo olemus jäi aga teadmata. ()
1994. aastal läbi viidud Loode-Eesti suuremõõtkavalisel geoloogilisel kaardistamisel uurisid
geoloogid Kalle Suuroja ja Tõnis Saadre sadakonda omapärast bretsarahnu (nn gneissbretsat),
milliseid märkis juba oma Osmussaare geoloogiat käsitlevas töös 1927. aastal Armin Öpik.
Temalt pärineb ka termin ,,gneissbretsa"
annaabi.ee 
