Hubridisatsioon ja heteroploidsus kui bioloogilise mitmekesisuse allikad huufe moodustavatel seentel
kasvusubstraatidele levides läbi katsetada. (Seened on välispidise
seedimisega, nagu bakteridki absorbeerivad nad toitaineid, olles neid
eelnevalt ensüümidega lagundanud.)
Loeb see, mis juhtub hüüfi tipurakus. Iduplasma ja somatoplasma on
siin üks ja seesama. Nad pole eristunud nagu teame selle olevat
loomariigile iseloomuliku, kus munaraku tekkele järgneb kudedeks
diferentseerumine. Üldjuhul seentel pole kudesid (erandiks on selts
Laboulbeniales) ja „munarakk“, kui see tuumade liitumisel eoskoti või
eoskanna näol tekib, taandub kohe haploidseteks eosteks – sügootne
meioos.
Mutatsioonid on toormaterjal evolutsiooniks, kuid mõningail juhtudel
annab liikidevaheline hübridisatisioon evolutsiooniks lisavõimalusi,
põhjustades laiaulatuslikke muutusi genoomi struktuuris ja
geenivahetust lähedaste liikide vahel.
Liikidevahelist hübridisatsiooni tunti taimedel juba ammu. Seentel on