kiviplokid liikuda murrangult külg-, peale-, või allanihke suunaliselt. 95% maavärinatest on tektoonilised ehk on tekkinud kivitme purunemise ehk murrangu tulemusena. 4-5% toimub aga vulkaani pursete tagajärjel või siis nende eel, sellised maavärinad on enam vähem tekkinud sügaval maa-all umbes 600 kilomeetri sügavusel. Kõige tugevamad ja ohtlikumad planeedi värisemised on seotud just tektooniliste või siis vulkaaniliste maavärinatega. Eriti laamadeservadel, kuna seal käib pidev liikumine ja kivimite pinged kogunevad eelkõige sinna. Murrangu tekkega kivimites vabanevad elastsed pinged levivad maavärina koldest eemale seismeliste lainetena. Nendest lainetest saaba eirstada kahte tüüpi esiteks kehalained ning teiseks pinnalaineid. Kehalained levivad maapinnas kerapinnalaadselt umbes nagu helilaine õhus. Pinnalained aga levivad aeglasemalt esimesest, kuid seejuures nad liiguvad umbes nagu merelaine. Mis puutub
tagajärgsed. 1.3 Tektoonilised maavärinad Tektoonilised maavärinad hõlmavad laialdasi alasid ning on kestvad ja võivad korduda. Maakera pindmine kiht koosneb mitmest erinevast laamade kihist. Iga laam aga omakorda koosneb makoorest ja vahetult selle all olevast vahevööst, mille moodustavad tulised kivimid. Maakoor ja laamad on pidevalt aeglases liikumises , mille käigus laamad põrkuvad, eemalduvad või nihkuvad üksteise suhtes. Sellinne liikumine tekitab laamadeservadel kivimites pingeid ning selle tulemusena moodustuvad murranguvööndid. Kui murrangu teatud osas kivimiplokk fikseerub ja ei suuda liikuda edasi laamadega, siis tekib mõlema murrangu kivimite osas pinge, mille lõpptulemusena kivimiplokid purunevad ja nihkuvad ning selle kõige tulemuseks on maavärin. 1.4 Vulkaanilised maavärinad Mis puutub vulkaanilisi maavärinaid, siis nende peamiseks tekkepõhjuseks on aurude ja gaaside plahavtused vulkaanide pursete ajal
annaabi.ee 
