Sellele valdkonnale puhus elu sisse Gilbert. Ta püüdis kindlaks teha, millised ained sarnanevad oma elektriliste omaduste poolest merevaiguga ja millised mitte. Viimased olid peamiselt metallid. Loomulikult ei osanud Gilbert aimatagi oma vaatluste tähtsust. Tema võttis ka esimesena kasutusele sõna elekter. 1660.a. valmistas von Guericke elektrimasina, mis koosnes raudvardal asuvast väävlikerast. Kera võis panna pöörlema ja kui teda seejuures peopesaga puudutati, ta laadus. Seejuures võisid tekkida isegi väikesed sädemed. See oli esimene kord , kus täheldati sädemete teket. Von Guericke märkas, et kera tõmbas külge kergemaid esemeid, pärast kera puudutamist tõukusid nad eemale ega tõmbunud uuesti enne, kui olid puudutanud mõnda teist keha. Ka üks teine teadlane tundis huvi elektri vastu, see oli Benjamin Franklin. Ta näitas hiilgava eksperimendiga, et välk on elekter: ta laskis piksel lüüa tuulelohe märga nööri
Koormuspinge silutakse suure mahtuvusega kondensaatoriga C. Vastavalt juhtsignaalile sulguvad ja avanevad lülitid VT1 ja VT2 vaheldumisi. Kui üks lüliti on suletud, siis teine on avatud. Järelikult läbib resonantsvool suletud lülitit (näiteks VT1-e), seejärel drosselit, kondensaatorit C1 ja suundub tagasi läbi dioodi VD1. Algul on kondensaatori C2 pinge madal, järelikult kasvab induktoris resonantsvool. Teisest küljest, tänu eelmisele töötsüklile laadus 54 kondensaator C1 kõrgele pingele ning tühjeneb nüüd pärisuunas läbi mootori. Sel viisil saadaksegi väljundis kõrgendatud pinge. Kondensaatorite C1 ja C2 kommuteerimisega võib väljundpinge sisendpinget ületada ligikaudu kaks korda. Kuna lülitamine toimub nullvoolul, on lülituskaod väikesed. Järelikult on sujuvlülitusega pulsilaiusmuunduril märkimisväärseks eeliseks kogu lülituse (seadme) kasuteguri tõstmine.
annaabi.ee 
