Eesti kergejõustiku ajalugu
Uueks kohaks kujunes Mündi ja
Vee tänava vahel asuv laadaplats ehk nagu teda rahva seas nimetati "Laadavainu".
See plats oli niiöelda "eikellegimaa", kust kunagi kedagi ära ei aetud ning renti ei nõutud,
lubade küsimisest rääkimata. Koht oli ka seetõttu meelepärane, et asus linna pürjerite
silme alt eemal. Spordiplatsi pinnas oli enamuses künklik, mättaline ja pehme
aluspõhjaga. Mõnikord tuli peale kuulitõuget kuul maa seest välja kaevata.
Laadavainul peeti 4-5 korda aastas laata, vaheajal aga karjatasid linnaelanikud seal lehmi
ja hanesid. Võistlusteks tuli iga kord rajad uuesti märkida ja mõõta, sest ükski
märkimisviis polnud püsiv. Märgistusvahenditena kasutati lupja, vitsaraagusid, saepuru
või väljakaevatud mättatükke. Lehmade "visiitkaartide" koristamiseks pidi labidas alati
käepärast olema, vahel ka keset kõige kibedamat võistlust.
Aegamööda küpses ja süvenes mõte ehitada Paidesse ajanõuetele vastav staadion
annaabi.ee 
