Leib on toidu ema
mainitud tava, et leiba ei panda kunagi selili. Põhjendusi teati tuua mitmeid:
,,siis pidavat lahkuma sõbrad ja raha", ,,see viib jõukuse majast", ,,leiba ei tohi selili panna,
muidu paneb leib sinu selili".
Maha kukkunud leivatykk tuleb kähku yles võtta, puhtaks pyhkida, paluda vabandust ning/või
sellele suud anda. See on samuti väga levinud tava, mida järgivad pea kõik, keda kysitlesin.
,,See oli kyll range, et leivaga ei mängita. Me ei ole lasknudki leival maha kukkuda."
,,Mahakukkunud leivale suud andma õpetati mind nii ammu, et enam ei mäletagi ja eks seda
olen ka oma lastele edasi andnud." Kui leivatykk juhtus maha kukkuma, siis vanaisa ytles "Võta
yles ja anna suud...". ,,Leeväpalalõ andas suud, ku maaha satas."
Leiva lahtilõigatud ots ehk leiva nägu ei tohi jääda ukse või akna poole leivaõnn ehk pere
annaabi.ee 
