Leiva otsast lõigatud esimene kannikas on "kasu ehk kasvukannikas", kes seda lastest sööb, kasvada suureks. Tehakse vahet kasvukannika ja lõpukansu vahel: ,,kes leba pohja ära soi, see pidi kasvu poolest väikseks jääma". Ka leiva söömise aeg on oluline õhtu poole ei tohi tervet leiba lauale tuua, muidu kaob leivatulu (leivaõnn). Usuti ka, et kes pudruga leiba sööb, viiakse Siberisse. Leiba ei tohtinud syya noa otsast, seetõttu kasvavat lapsel suur, kiuslik ja kuri syda. Kylla minnes ei tohtinud viia tervet leiba, ikka otsast väike tykike endale lõigata muidu lähevad teisel aastal rukkid hukka või viiakse leivaõnn kodust ära. Leival on oluline osa ka tavandis. Pulmalaual, veimevakas, varrudel ning mitmetel pyhadel on leib olnud aukohal ja hoidnud koduõnne. Leiva jätk, elu jätk Meie esivanemad võisid enne talude päriseksostmist 19. sajandil puhtast rukkileivast yksnes unistada. Enne seda andsid mõisad maarahvale maad napilt hinges pysimiseks
annaabi.ee 
