Karl Ristikivi
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
,,Mängivad pillid, kuu on vees"
,,Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast"
Oma meelisluuletuseks valisin ,,Ka sisaliku tee kvivl jätab jälje".
Selles luuletuses on läbi minu silmade armastus kodumaa vastu. Ristikivi pidi lahkuma eestist
liiga äkkiliselt, ning see jättis temasse oma jälje ja tahte naasta kodumaale. Läbi minu simade on
ta öelnud: ,,Igatsema hakkad teda alles siis kui on liiga hilja ja kirud seda mida ei osanud enne
vaadataja imetleda" .Viimased neli rida luuletusest on parimad read mida ma lugenud olen, sest
need käivad minu kohta ja on mulle väga erilise tähendusega.
annaabi.ee 
