ainetele, kasutamist. Valguse olemuse kohta tekkis 17.saj kaks teooriat: 1)osakeste teooriat rajas Newton, seda asendasid Planck, Einstein. 2)Laineteooriale pani aluse Huygens, edasi arendasid Young, Maxwell. Tänapäeval kujutleme valgust dualistliku nähtusena: Levimisel elektromagnetlainetusena ainetega kokkupuutel osakeste voona. Newton nim. valgusosakesi korpuskulaarideks, tänapäeval valguskvant ehk footoniteks. Jaguneb laine-ja kvantoptikaks. 2.Valguse kiirus On kõige suurem tühjuses ja see on C=300 000km/s. Esimesena püüdis valgusekiirust mõõta Galileo Galilei, kuid ei õnnestunud. Mida väiksem on valguse kiirus keskkonnas, seda optiliselt tihedamaks loetakse keskkonda. 3.Geomeetriline optika (valguskiir) Valguse levimise suuna kujutamiseks on kasutusele võetud valguskiire mõiste. Valguskiirt kujutatakse joone abil, millele on kantud nool valguse levimise suuna näitamiseks. 4.Valguse levimine keskkondades/ainetes
paljude lainetega. Viimane, kuid samuti tähtis nähtus on valguse polarisatsioon, mis on lainete võnkesuunda kirjeldav omadus. Lained, millel on eelistatud võnkumissuund, on polariseeritud lained. Polarisatsioon esineb ainult ristlainetel (lainetel, mille levimis- ja võnkumissuunad on erinevad). Polariseeritavad on näiteks elektromagnetlained, kuid mitte helilained, kuna need on pikilained. Füüsikaharu, mis käsitleb valgust kui footonite voogu, nimetatakse kvantoptikaks. See füüsika haru hakkas tekkima, kui saksa füüsik H. Herz 1887.a. uuris raadiolainete tekitamist elektrisädeme abil. Ta pani tähele et elektrisäde tekkis paremini kui elektroode valgustati. Asja edasisel uurimisel tehti kindlaks, et valgus vabastab metallist elektrone. Footonitel on kindel energia E=hf, mis on määratud talle vastava laine sagedusega. Footonite energia on imeväike, kuid sellest piisab, et tekitada meie silmas valgusaisting. Footonil, nagu ka igal
annaabi.ee 
