1924 esitas De Brogbie hüpoteesi, et elektronid või ka teistel osakestel on lainelised omadused, mille lainepikkus avaldub valemiga: ΛB = h / (m * v) Katsetega tõestati, et elektronide aatomite ja ka molekulide jugades esineb difraktsiooni nähtus. Difraktsiooni pilt vastab lainepikkusele, mille avaldas De Brogbie. Mikroosakeste laineomaduste avastamine näitas, et klassikaline mehaanika ei saa niisuguste osakeste käitumist õigesti kirjeldada. Loodi uus teooria, mida nimetati kvantmehaanikaks. (E. Schrödinger, W. Heisenberg, P. Dirac) Kvantmehaanika seisukohalt ei saa mikroosakeste asukohta (koordinaate) ja impulssi (kiirust) samaaegselt täpselt määrata. Selle nimetus on Heisenbergi määramatuse printsiip. Kvantmehaanika abil võib vaid ennustada, millise tõenäosusega leiame osakese asukoha erinevates ruumipunktides. Aatomifüüsika Bohri postulaadid E. Rutherford tegi katse, kus ta pommitas kuldlehte alfa osakestega. Osa alfa osakesi läks läbi,
B. lainepikkuse võrra, elektron ei saa sujuvalt üle minna ühelt lubatud orbiidilt teisele, ta on sunnitud "hüppama ", et mitte rikkuda seost n = 2 r , aatomite energiatasemete hüppelisus on tingitud elektroni laineomadustest. Kahe aasta pärast arendasid Werner Heisenberg ja Erwin Schrödingen teineteiest sõltumatult välja mikroosakeste mehaanika, mis võttis arvesse ka osakeste laineomadused, ühendades aineosakeste ja lainete dualismi üheks - kvantmehaanikaks . Heisenbergi ebatäpsausrelatsioon : Saab arvutada vaid elektroni esinemise tõenäosust teatud hetkel mingis ruumiosas, s.t.elektroni liikumisel aatomis pole mõtet rüükida trajektoorist, sest liikumise koordinati ja kiirust ei ole võimalik samaaegselt määrata piisava täpsusega. Schrödingeri psii-lained on osakeste tõenäosuslained, mis isaeloomustavad osakeste leiutõenäosust antud hetkel mingis ruumiosas.
annaabi.ee 
