õlletegu
Barbarid aga -
muistsed keldid ja germaanlased - olid suured õllejoojad.
Keskaegses Euroopas pruuliti õlut kloostrites, lossides, linnades ja jõukamates
majapidamistes. 16. saj Reformatsiooni käigus toimunud kloostrite likvideerimisega sai
tagasilöögi kloostriõlu, seda enam aga laienes pruulikodade võrk linnades. Vaatidele põletati
nüüd kuusnurkne täht, mis sümboliseeris õlle kuut komponenti: linnaseid, vett, humalaid,
pärmi, tuld ja kuumutuskive.
Vahelduva eduga toodeti õlut läbi keskaja. 17. saj arenes piiritusetööstus ja
viinavalmistamine, mis mõnevõrra vähendas kesvamärja tarbimist. Õllepruulimine sai uue
hoo 19. sajandil seoses tööstusliku tootmise algusega. Sellesse aega jääb ka Eesti õlletööstuse
sünd.
Rahvalik õlletraditsioon on tutvustamist väärt juba seetõttu, et vähemalt Eesti saartel ja osalt
mandrilgi on arhailine pruulimistava elus tänini. Soome koduõlle sahti kõrval püsib
annaabi.ee 
