Helilaine
oli kahjuks suletud. Ilmselt ei haigutanud ega neelanud minu punkar sellel hetkel, kui mina seda
soovisin. Küllap ei tahtnud ta lihtsalt oma kuulmetõre üle koormata. See oleks pidanud ju siis
võrdsustama keskkõrva rõhu välisrõhuga.
Niisiis pärast ümbermõtlemist läksin ma ikka oma teedpidi ja jõudsin luustunud spiraalikujulise
teo juurde, mis kindlustab heliaistingu. Tigu oli üleni täidetud vedelikuga ning tema seinad
kuulmisrakkudega. Need kolm luusõpra olid mind varem nii tugevalt võnkuma pannud, et minu
võnked kandusid edasi isegi selle teo vedelikku ja ärritasid kuulmisrakke.
Kuulmisrakud tekitasid närviimpulsse ja viisid mind edasi aju tagaossa , naljakate, pikaldaste
kuulmisnärvide poole, kes mind mitmeks heliaistinguks mõtestasid.
Minu punkar kuulis kõpuks Roberti parimat ja kõrgeimat nooti, ehk siis mind ja hakkas Roberti
bändi muusika saatel nüüd ka tantsima ja karjuma
annaabi.ee 
