Elu on mäng. Mäng, mida tuleb mängida reeglite kohaselt
Pisike Peeter avab oma jõulukingituse ja hüüatab rõõmsalt: "Emme, ma saingi selle lego,
mida alati tahtnud olen!" Isa kiirustab seepeale poisi juurde ja käsib tal kõigepealt tutvuda
vajaliku õpetusjuhendiga. Otsekohe kaob poisi näolt lustlik naeratus ning uued mängujubinad
jäetakse sinnapaika. Miks nii juhtus? Ikka seepärast, et Peeter oli loov laps, kellele ei
meeldinud täita kindlaid nõudmisi. Juhuslikkus näis poisile ahvatlevam kui mõte
kõikehõlmavast saatusekäest. Peeter tahtis olla iseenda kuningas.
Juba Platon uskus, et ühed on oma loomult orjad ja teised valitsejad. Kahtlemata oli tal õigus.
Tuleb tõdeda, et suurem hulk inimesi - mass - on alati olnud nii-öelda puuriloomad, kes on
vajanud seadusi ja ettekirjutusi, sest ei suudaks teisiti toime tulla. See ju nõuaks iseseisvust,
mida arutul rahvahulgal tihtipeale pole. Nad on marionettnukud, öelge aga käsk ja nad
kuuletuvad.
Mitmeid sajandeid tagasi olevat Mooses saanud Siinai mä...