M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Või pöörduks ta
külmalt kõrvale nagu muu tühi maailm? See kujutlus valmistas nii meeldivat kannatust, et ta
selle mõttes ikka ja jälle uuesti läbi elas, üha uues ja erinevas valguses, kuni oli selle
lõimelõngadeni
ära kulutanud. Viimaks tõusis ta ohates ja sammus pimedusse. Kella poole kümne või
kümne paiku jõudis ta tühjale tänavale, kus elas tema jumaldatud tundmatu. Ta peatus viivu;
ükski hääl ei ulatunud tema kuulatavasse kõrva, ainult maja teisel korral langes ähmane
küünlavalgus ühe akna eesriidele. Kas pühapaik oli seal? Ta ronis üle aia ja puges vargsi läbi
põõsaste selle akna alla. Kaua ja liigutatult vaatas ta selle poole üles; siis heitis ta akna alla
selili maha, käed risti rinnal, hoides oma armetut närbunud õiekest. Nii tahtis ta surra --
väljas
külmas maailmas, ühegi varjuta tema kodutu pea köhal; ükski sõbralik käsi ei pühi surmahigi
ta
laubalt,
26