M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Seejärel läksid
nad
lahku, et kohtuda uuesti üksildases kohas jõe ääres, kaks miili linnast ülalpool, oma eelistatud
kellaajal, see tähendab keskööl. Seal oli väike palkidest parv, mille nad kavatsesid saagiks
võtta.
Igaüks pidi kaasa tooma õngi, nööri ja niipalju toidukraami, kui sai varastada kõige
tumedamal
ning salapärasemal viisil -- nagu see sobis röövlitele. Veel enne õhtut oli neil kõigil korda
läinud rõõmu tunda jutu levitamisest, et väga varsti linn «kuuieb midagi». Kõiki, kes said
kuulda seda ebamäärast ennustust, manitseti «vait olema ja ootama».
Kesköö paiku saabus Tom keedusingi ja mõne pisiasjaga ning peatus tihedas võsas ühel
järsakul, kust avanes vaade kohtumispaigale. Öö oli tähevalge ja väga vaikne. Võimas jõgi
laius
nagu uinuv ookean. Tom kuulatas viivu, kuid ükski hääl ei seganud vaikust. Siis vilistas ta
tasa,
selgesti. Sellele vastati kallaku alt. Tom vilistas veel kaks korda; signaalidele vastati samal
viisil.