Marie Under´i elulugu
neid ka enam ei ussidki haista.
Rada on vaevakividest tihke;
hukkunud eludest üdiseb rabu...
Siiski! Kohiseb viljavihke;
kärbitud tiibu kohendab abu.
Emihõimude sammude raskus
ergutab ikka veel tallaalust;
põliseks siia mulda see laskus,
kõmisev taplusest, teost ja valust.
Luuletus räägib kodumaast. Sellest kui palju inimesi on selle
maapinda tallanud ning iseseisvuse saavutamise raskusest.
Tuul
Lai ja avar aknatäis
selgelt kastesinist tuult,
kuldseid lõhnu kuslapuult
aknatäis ja uksetäis.
Alles une mustad jõed
Kohisesid öises loas,
nüüd ent hommikutuul mu toas,
ja me oleme kui õed.
Akna-, ukse-, majatäis,
õuetäis ja põuetäis.
Luuletus räägib tuulest ja lõhnadest, mida see edasi kannab.
Tähed
Palju tähti akna taga-
ma ei maga, ma ei maga.
Kui veel hoidsin nukku süles,
naersin teie poole üles.
Vaatlesin teid ammu enne
kõike õnnetust ja õnne.
Vaatlen nüüdki imest ilma
imetelles teile silma.
annaabi.ee 
