Kasutame ju tõesti meeletutes kogustes energiat, mõtlemata, kust või mis teid pidi see meieni jõuab. Mõtlemisaineks on paras see kas meie suur energiajanu võib olla globaalse soojenemise tekkepõhjuseks? Põletades fossiilseid kütteallikaid paiskame õhku suurtes kogustes jääkaineid. Väidetavalt söövad need mürgised gaasid meie osoonkihti auke, eksponeerides meid ohtlikult päikesele. Kas on asjal ka säravam külg? Kuskil 20. sajandi lõpus tegi inimkond kurvastava avastuse - meie massiivselt kasutatavad energiaallikad nagu õli, nafta ja gaas ei pruugi meile enam väga kauaks piisavaks osutuda. Tuli hakata mõtlema alternatiivide peale. Püsivamateks alteratiivideks kipuvad jääma taastuvenergialiigid, tähtsamatena neist ilmselt tuuleenergia, hüdroelektrienergia, päikeseenergia jne. Järjest rohkem pooldatakse ka tuumaenergiat ent nagu kõigel muul, on ka sellel oma head ja vead.
Et veenduda tõe absoluutsuses, tuleks kontrollida üle faktid, mis seda tõde tõestaksid ja neid esitada. Mõned vajavadki tõe täielikuks uskumiseks tõendeid. Sellepärast ei saagi tõde lõplikult sõnades väljendada. Kuidas tõde üldse mõjutab inimest? Enamasti see oleneb täiesti tõest endast. Kui kuuled seda, mida tahad kuulda, siis see rõõmustab. Kui vastupidi, siis masendab. Siit ka levinud ütlus, et tõde on valus kuulata! Aga absoluutse tõega peab leppima. Ka kurvastava tõega, sest see on vahel ainuke asi maailmas, mis on täiesti õige. Väga tihti esineb tões ette meelelist kogemust. See on kogemus, kus sa tead, et sul on õigus, aga sa kas ei julge seda välja öelda või hoopis surub keegi enda tõde peale. Usun, et paljud on pidanud oma hinges või mõtetes tunnistama, et teisel on tõesti õigus, samal ajal kui enda suu karjub: see on vale! Arvan, et tõe vajalikkus sõltub sellest, mis eesmärkidel seda tõde kasutatakse. Kui üritatakse
annaabi.ee 
