Allika sünd
Ta oli ju pisikest kasvu ja pidi edasi jõudmiseks ronima üle
tuulemurruhunnikute, tungima läbi okste rägastikust ja vaatama ette,
et pääseda kiskjate käest. Sellegipoolest nautis ta neid retki väga.
Ükskord viis rännutee päkapiku õige kaugele. Umbes lõuna paiku
jõudis ta päikeselisele aasale. Kuidas seal kõik õitses ja lõhnas!
Kullerkupud sirutasid oma kollaseid päid päikese poole, lillakad
pääsusilmad levitasid magusat lõhna, nurmenukud ja näälikesed
õitsesid võidu kurekellade ja karikakardega. Keset seda õiteküllust
istus ta mättale jalgu puhkama. Ettenägelikult oli mehikesel
moonakott kaasas, sealt tuli nüüd lagedale tükike karaskit
kehakinnituseks. Päkapikule tuli joogijanu, kuid vett polnud käepärast.
Tuli edasi minna. Õhtuks jõudis ta mägedesse, nüüd oli hüva nõu
kallis, et endale ööseks ulualust leida. Pika otsimise peale sattus ta
sobiva lõhanguni. Kibekiiresti korjas päkapikk sammalt ja pehmeid
annaabi.ee 
