Kirjand - Mu mõttemaailm Jumalast
poole, teadmata temast mitte midagi ja kui ta mu palvetele ei vastanud, ei tundnud ma
viha ega pettumust, vaid kerget kurbust, mis möödus kiirelt. Mu hing ja keha oli puhas ja
mis kõige tähtsam neil ei olnud hirmu. Kui öeldakse, et lapsed on kõige siiramad ja
õnnelikumad elusolendid, siis ka minu jaoks on see tõsi - nad ei karda tõde kuulata ega
pettuda.
Mida aga aeg edasi, seda kiiremaks mu elu läks kuni unustasin jumala olemuse. Aina
rohkem hakkasin tundma hirme, kurbusevalu, süümepiinu ja viha. Hakkasin sisendama
endale, et usun ainult armastusse, aga eitades jumalat, inimest ei eksisteeriks. Paljud
teised tahavad sellele vastu vaielda, aga see on sellepärast, et nad ei ole jumalast lähemalt
huvitunud. Aastaid tagasi oli mu usk valelik, sest minus oli viha ja pidev enesetõestus.
Hiljem hakkasin mõistma, et jumal ongi armastusenergia, mis peab voolama, et olla elus.
Minu arvates ka kõik teiste nimedega energiad on samuti selle algosakestest