"kummargjl" - 1 õppematerjal

M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat

Varsti hõikas mõni hulgustest: «Hoo! Võta! Naksa, Tige!» Ja koledasti kisades pistis emis minema, sest paar koera sikutas teda kõrvust ja kolm või neli tosinat olid lähenemas. Siis tuli elu kõigisse hulgustesse, nad jälgisid asjakäiku, naersid seda nalja ja olid kära eest tänulikud. Siis jäid nad vaikseks, kuni kuskil koerad hakkasid purelema. Miski ei ergutanud nii ega teinud neid nii õnnelikuks kui koertevõitlus. Jõe ääres kükitasid mõned majad kalda köhal, küürus ja kummargjl, valmis iga silmapilk vette kukkuma. Inimesed olid neist välja kolinud. Mõne maja nurga alt oli kallas õõnes, nii et nurk rippus õhus. Enamasti elasid inimesed nende sees, kuid see oli hädaohtlik, sest mõnikord langeb äkki majasuurune tükk kallast sisse. Mõnikord hakkab veerandi miili suurune maalapp libisema ja vajub ja vajub, kuni see suve jooksul jõkke langeb. 351 Sihuke linn peab aina taganema ja taganema ja taganema, sest jõgi aina sööb kallast.