Mina olin Siin Sass Henno
«Mina olin siin» romaanivõistluse, seni kõige noorema autorina. Sass Henno taust ja tee
kirjandusse ei ole traditsiooniline eesti kirjaniku tee, kus, olgem ausad, massikehana
domineeris veel hilise ajani eesti fillist vareenikunäksija, kelle eluvõõrad ja ometi
kõikemõistvad silmad vaatasid läbi elevandiluust torni akende. Sisenemine «eesti
kirjandusmaastikule» tähendab arvatavasti rohkemat kui iiveldama ajavat sõnakõlksu, see
tähendab ka iiveldama ajavat reaalsust. Kultuurijuttude varjus sumbunud tiigis kihavaid
inimsuhteid, kontakte, kadedust, intriige, mis saadavad üheksat kuud sompu, lörtsi ja
hämarust. Kõlab depressiivselt? Seesama «kirjanduselu» ja «kirjandusmaastik» kipuvad
käärima just siis, kui palju keskpäraseid, ent ambitsioonikaid kirjutajaid trügib õlg õla kõrval
kulka stipi sabas ja arvutab kiivalt trükitud ridade arvu põhjal ligemese honorare. Ei suuda
Sass Hennot ja tema põlvkonda sellesse maailma kuidagi ette kujutada