Lapsepõlve ajalugu
teisiti toimima. Lapsepõlve ei ole alati nähtud ühtmoodi. Praegu teame hästi, et lapselt ei saa
oodata või nõuda sedasama mis täiskasvanult. Tänapäeval tunnustatakse ka lapsepõlve kui
väärtust omaette: lapsepõlve ei käsitata vai täiskasvanueluks ettevalmistava etapina.
Huvi lapsepõlve ajaloo vastu on viimasel ajal muutunud nii elavaks, et selle ala teaduslikust
kirjandusest on võimalik koostada bibliograafiaid.
Lapsepõlv ja noorus ise on kultuuriilmingutena veel üsna noored (Antikainen 1986). Lapsepõlve
kui omaette vanuseastme eristumine on paigutatud kord antiiki, kord keskaega. Aries (1960)
arvab, et lapsepõlve erijooned on tulnud esile juba 13. sajandil, Bell (1977) aga leiab, et
täiskasvanut ja las hakati teineteisest eristama alles keskajal (vrd Hurme 1985).
Mainitud mõtteviisimuutustest on veel pikk tee selliste arusaamade tekkeni, mille järgi last
annaabi.ee 
