Eakate representatsioon meedias
võtavad ning bussidesse esimesena sisse tormavad. 23. septembril ilmus pensinäre päris
tugevalt halvustav arvamuslugu, kus just niimoodi neid kujutataksegi. "Leti äärde jõudes
tabab neid "digimuutumine". Kui on vaja endale järjekorras koht kätte võidelda, siis näeme,
kuidas põduratest vanainimestest saavad halastamatud puurivõitlejad ja sprinterid.
Unustatakse väärikus ja ühiskonnas kehtivad viisakusreeglid. Relvadeks küünarnukid, kõva
hääl, kehamass ja tappev kullipilk. Võitlejainstinkti ilmingud jätkuvad ühistranspordis. Kui
buss või troll peatusesse jõuab, tunned ennast hetkega justkui saiapalukese poole sööstvas
tuviparves, kus viisakusreeglid unustatakse ja käib verine olelusvõitlus istekoha pärast. "
(Alpius 2014) (3). Loo viimases kahelauselises lõigus ütleb ta, kuidas vanuritele tuleks alati
istet pakkuda ning nende vastu viisakas olla, kuid artikli halvakõlalist maiku see viimane
kokkuvõttev lõik ilmselt ei heasta