Inimese vari
Ta sammus kord üles, kord alla jõe kallast meeletuist marssidest met-sikuis mägedes. Ainult üks oli kõigile ühine: viha, ärritus
mööda - sajad ja tuhanded verstad. Ja mida kaugemale ta sai, seda ebatõelisemaks ning neede.
muutus maailm. Ümbrused sulasid udupilviks, puud seisid kui sinisam-bad, jõgi kumas Ja ühteviisi olid nad kõik lõpuks sõjaliinilt lahku-nud. Ühed tülid sõjariistadega,
kui kullajoom, taevas viirles kui udu-koonaldes. Kuid üks oli tõeline keset neid teised viskasid need sinnapaika, ühed hiilisid põgenedes, teised liikusid rüüstates ning
muinasjutu-lisi maid - ta poeg. vägivallaga.
Ta teadis ta olevat lihtsõduri, kuid ometi paistis kõik, mis teda ümbritses, Nad ei tahtnud aga enam sõda näha, neile oli sellest küllalt! Mingu need sõtta, kes
annaabi.ee 
