M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
kohutavale võimalusele mõtles.
Nad astusid ühte käiku ja sammusid vaikides hulk aega, vaadates igasse uude avausse, kas
seal
pole midagi tuttavat; kuid nad olid kõik tundmatud. Iga kord, kui Tom mõnda uut käiku uuris,
otsis Becky tema näost julgustavat märki, ja Tom tähendas ka lõbusalt:
«Oh, kõik on korras. See ei ole küll tuttav kõht, aga varsti jõuame õigele teele!» Kuid tema
lootus kahanes iga uue pettumusega, ja viimaks hakkas ta lihtsalt huupi eri suundades
kulgevaisse käikudesse pöörduma, meeleheitlikus lootuses tuttavale teele jõuda. Ta ütles ikka
veel: «Kõik on korras», kuid tema südamel lasus selline tinane hirmukoorem, et need sõnad
olid kaota-nud oma õige kõla ja kostsid, nagu oleks ta öelnud:, «Kõik on kadunud!» Becky
püsis piinavas kartuses tema kõrval ja püüdis hoolega pisaraid tagasi hoida, kuid need
kippusid
vägisi silma. Viimaks ütles ta:
«Oh, Tom, olgu pealegi nahkhiired; lähme seda teed tagasi