Paulo Coelho "Alkeemik"
Ta oli
oma varanduse üles leidnud. [1]
13
Santiago jõudis mahajäetud kiriku juurde, labidas kaasas. Tükk aega istus ta maas ja mõtles
oma lõpututele radadele ja Alkeemikule. Poiss jäi magama ning kui ta ärkas, oli päike juba
kõrgel taevas. Ta hakkas viigipuu kõrvalt kaevama ning leidis suure kirstu, mis oli täidetud
Hispaania kuldrahadega ning paljude vääriskivide ja sulgede ja kuldmaskide ja
ebajumalakujudega. Poiss mõistis, et elu on tõepoolest helde sellele, kes elab Oma Loo järgi.
Talle meenus, et ta peab andma kümnendiku oma varandusest mustlasnaisele ning tuule
tõustes tundis ta ühe suudluse kaja, mis jõudis poisi huultele. Santiago teadis, et nüüd saab ta
rahumeeli minna Fatima juurde. [1]
Raamatu idee ja mõte seisneb selles, et iga inimest ootab elus tema varandus, kuid ta peab
nägema vaeva, järgima märke, kogema ja õppima, et jõuda oma selleni