sihti, aga siiski ei tee ma selleks midagi. Olen praegu lõpetamas 9ndat klassis ja pean tegema oma elu ühe tähtsaima otsuse, vähemalt õpetajad räägivad koolis nii, aga eks see ole ka tõsi. Olin üsna kindel, et jätkan enda koolis, kuid mingil hetkel hakkasid paljud tuttavad soovitama mulle ühes spordikoolis korvpalli mängimist. See mõte hakkas tunduma päris huvitav, kuid millegi pärast hakkasin mõtlema, kui raske seal olla võib ja et ma kukuksin sealt välja. See tekitas minus hirmu ja seepärast ei mõelnud enam sellele ja nüüdseks ajaks on mul liiga hilja sinna kooli sisseastuda. Eesmärki püstitada pole lihtne, on vaja näha tööd ja vaeva, siis ka jõuad kuhugi, loodetavasti oma sihini. See teekond võib olla künklik ja auklik, aga siiski see viib sind sinna kuhu te olete lootnud ja soovinud.
saaksin enda kõrval olevat toitu haarata. Laes, täpselt minu kohal, oli maalitud Aeg, kellel vikati asemel oli käes pendel. Selle alumina ots oli üliterav. Pennel liikus aeglaselt. Umbes tunni aja pärast oli pendli võnkekaar pikenenud. Kogu seadeldis sisises läbi õhu kiikudes. Taipasin, et inkvisitsiooni käsilased olid teada saanud, et ma olin varem kaevu märganud. Nad olidki tahtnud, et ma sellesse kukuksin Nüüd aga ootas mind teistsugune häving. Möödusid päevad. Pendli tera tuli aina allapoole. Lõpuks nühkis ta katki mu hõlsti riide. Rotid olid ära söönud mu toidu. Jäin mõttesse. Järsku tekkis mul idée. Määrisin vasaku käega sedelgavöö järelejäänud õliste ja ja vürtsiste liharaasudega kokku. Seejärel jäin liikumatult lebama. Rotid tulid sedelgavööd närima. Vabanesin vööst, ajasin rotid minema. Pendlil õnnestus mu nahka kaks korda riivata
annaabi.ee 
