Peale mõne minutilist sõitu lendas mulle ratta alt pori näkku ja silma, ning ma sulgesin valust silmad. Silmi avades avastasin ma end porilombis ratta kõrval külmas vees. Mind oli just kui kiviga löödud. Lebasin keset porilompi ja vihma endiselt sadas. Ma teadsin, et ma ei saa jääda külma porilompi lebama, ning pean läbi vihma ja pori koju minema. Kuid ma teatsin et kiirus mind enam vihma eest ei päästa ja sel hetkel tuli mul meelde õpetlik vanasõna "Kes tasa sõuab see kugele jõuab". Minu jaoks oli üks asi kindle, et ma jõuan kunagi koju ja. Sel hetkel polnud maailmas miskit, mis suutnuks mind peatada koju jõudmise eest mille nimel olin vaeva näinud, Vaatasin üle õla ning kõik tundus olevat nagu tormi käes muutunud. Mõned minutid hiljem olin juba kodu hoovis ja lükkasin ratta ära kuuri ja läkksin ära tuppa. Ma vahetisin riided ära ja pugesin ära teki alla ning asetasin pea padjale. Viimane mõte enne uinumist
Praeguseks on Liivi keelt kõnelevaid inimesi järel umbes 10, enamus on täielikult Läti keele ja kultuuri peale üle läinud. Alates aastast 1922 hakati Liivimaal elama seltskonnaelu, siis tuli esimene Liivlaste laulukoor. 1923 tuli Liivi selts ja Liivi keelt hakati lähema ja kaugema ümbruse koolides vabatahtliku ainena õppetama. Liivimaad on tahetud ka vallutada. Venemaa algatas sõja mille eesmärgiks oli vallutada Liivimaa alasid, mis ulatusid peale Kuramaa veel üsna kugele Lätimaa külje alla. See sõda algas 1558 pkr. Aastal 1561 sekkusid Liivimaa jagamisse ka Poola, Leedu, Rootsi ja Taani. Aastal 1559 tehti Taani vahendusel pooleks aastaks vaherahu. Kuna Liivimaad ründasid mitu riiki korraga, siis pidi Liivimaa ordu 28. novembril aastal 1561 alla andma . Liivimaal pole kunagi olnud otseselt mingit presidenti ega poliitilist valitsust. Valitsuse asemel olid ordud, mille juhid vahetusid päris tihti, nii et üks juht sai ametis olla tavaliselt kuni 5 aastat