Tänu kellele pole meil kodusõda
säilitamine ja süvendamine, kõva käega jonniajamine. Kas pole siis
järsku nii, et nood "nemad" on hoopiski "meie", s.o ühiskondlikult
domineeriva enamuse emotsioonidel klaverit mängivad otsustajad?
Pronksiöödel ja pärast neid paljastus Eesti riigi reaalsus. "Ootamatult" sai
väga selgeks, et Eestis elavad erinevad rahvused ja erinevad inimesed,
kellega on vaja, kuid ei soovita suhelda ega suhestuda. Ja sai ka selgeks,
et Eesti üks suuri vaenlasi on konservatiivne ksenofoobne mõtteviis, nagu
sooviksid kõik, kes veidigi Eesti standardist erinevad, aina meid
vallutada, okupeerida ja jäädavalt hävitada väikerahva iseolemise imet.
Kes vihkab Eesti riiki?
See ületamatuna näiv kompleks on pideva manipulatsiooni emapiimaks
ning kõik veidigi vabamasse õhku murda püüdvad diskussioonid
takerduvad viimaks ikka ja jälle väikerahva hirmude traagelniitidesse. Ja
oleks väär väita, nagu poleks poliitikutel nende foobiate võimendamisel
ja ärakasutamisel edu olnud
annaabi.ee 
