Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja.Viiulit nimetatakse tihti ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused.Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaas ja põhi on natuke kumerad. Viiuli ajalugu on pikk ja keeruline. Sellelaadilist pilli nimetusega rebab tundsid juba vanad araablased. Meie viiuli kauged esivanemad on ka varasel keskajal kasutatud poognaga mängitavad instrumendid krotta ja trumseit. 13. sajandil oli poognaga mängitavate pillide hulk Euroopa maades võrdlemisi mitmekesine. Viiulitüüpi pillidel oli ka palju erinevaid nimetusi: Prantsusmaal - crout, rote, vielle, gigue, violon; Itaalias - ribeca, ribeba, viola, guigua, violino jne. 15.-16. sajandil said populaarseks poogenpillid vioolad, mida võib jagada kahte suurde rühma: 1) põlv-vioolad (viola da gamba) ja 2) õlg-vioolad (viola da braccio). 16.-17. sajandi vahetusel kujunes välja kogu meie tänapäeva
otsa külge nööbiga. Selleks et viiuli keeled oleksid parajal kõrgusel sõrmlaua kohal, on kõlakasti keskpaigas kahe kõlaava vahel roop ja sõrmlaua lõpus teo juures sadul. Roop ja sadul kannavad pillikeeli. Viiuli ajalugu on pikk ja keeruline. Sellelaadilist pilli nimetusega rebab tundsid juba vanad araablased. Meie viiuli kauged esivanemad on ka varasel keskajal kasutatud poognaga mängitavad instrumendid krotta ja trumzeit. 13. sajandil oli poognaga mängitavate pillide hulk Euroopa maades võrdlemisi mitmekesine. Alles 16.sajandil tulid need õiged kasutusele(viiul, kontrabass jne.)Viiuli tüüpi pillidel oli ka palju erinevaid nimetusi: Prantsusmaal - crout, rote, vielle, gigue, violon; Itaalias - ribeca, ribeba, viola, guigua, violino jne. Viiulile sarnaselt on ehitatud ka teised sümfooniaorkestri keelepillide pere liikmed - vioola ehk alviiul (muusikute
annaabi.ee 
