"Miks vargamäelased õnne ei leinud"
saanud talle enam vastu. Ajaks, kui Andrese rammusaim poeg suureks oli saanud, oli raske
töötegemine ning mure ta juba vanaks ning küürakaks teinud. Lootus oli siiski alles, sest
kõige suuremat võitu nägi ta noore Andrese silmades, sest ta oli iseloomult ning füüsiliselt
nagu ta ise nooruses. Just sellist pärijat Andres endale sooviski, kes klaariks arveid nii talus,
kui ka väljaspool ning kes saaks hakkama talutöödega. Noore-Andrese kroonuminemise ajal
tundis vana-Andres ennast lööduna, sest ta pidi palkama endale sulaseid ning oma pererahvast
polnud eriti alles jäänud. Noore-Andrese sõnad, et too polegi kindel kas tahab Vargamäele
jääda või mitte, ei meeldinud ta isale, sest see purustas ta viimase lootuse.
Andrese kõik jõupingutused ning suured investeeringud Vargamäesse näisid olevat mõttetud,
sest tal polnud lõpuks kedagi oma kes tööd teeksid. Alles olid jäänud vaid noored lapsed ning
vanad väetid taluomanikud