Inimese vari
Ta nägi teda sõitvat sammu läbi ääretute väesalkade kui muistse seni on kodus istunud, mingu, tapelgu, nemad ei tahtnud aga enam! Ja nad sülitasid ning
sõjapealiku. Siis nägi ta teda käe sirutavat, ning lee-gionid liikusid ta märgi järgi kui rääkisid õudseist kannatusist.
merelained. Ja siis astus ta võitjana võõrastesse linnadesse, mis olid kui päikeses Maret kuulas seda kõike hirmust vabiseva süda-mega.
säravad kristallmetsad. Ta ei mõistnud pooli asju, mida räägiti, ega saanud aru sõja keerdkäikudest. Kõik
Ikka suurem ja suurem näis poeg Maretile, otsekui oleks ta kõik sõja-aastad peitus talle julma möllu.
ühtesoodu edasi kasvanud. Kuid mida suuremaks sai poeg, seda väiksemaks tun-dus Ainult ühte mõistis ta: aastaid kestnud sõda lähenes lõpule. Ja ta hakkas ootama, et
annaabi.ee 
