M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
nemad ei pea niikuinii sõna, vaid lobisevad kõik välja, kui vihastavad; kuid niisuguse tähtsa
asja puhul tuleb kirjutada. Ja verega.»
Tom kiitis selle mõtte kogu oma olemusega heaks. Selles oli midagi sügavat, tumedat ja
aukartustäratavat; kellaaeg, asjaolud ja ümbrus olid sellega kooskõlas. Ta võttis puhta
männilaastu, mis lebas maas kuupaistel, otsis taskust tükikese punast kriiti, nihutas end
kuuvalgusse
ja krftseldas vaevaliselt järgmised read, kusjuures ta iga tähte nii-öelda maalis,
surudes keele tugevasti hammaste vahele:
«Huck Finn ja Tom Sawyer vanuvad et nad peavad suu selle üle ja nad soovivad et nad
langeksid surnult maha oma jälgedesse kui nad iial lobisevad ja kõduneksid.»
Huckleberry oli täis imetlust Tomi kirjaosavuse ja suurepärase sõnastuse üle. Ta võttis
otsekohe kuuehõlmast nööpnõela ja tahtis seda kätte torgata, kuid Tom ütles:
«Pea! Ära tee seda! Nööpnõel on vasest