„Tapamaja, korpus viis ehk Laste Ristisõda: sunnitud tants surmaga“
haardes: viinud meid üsna lähedale sõja koledusele ja lastes tunda õudu, rändame järgmisel hetkel mõnda turvalisse
keskkonda kakskümmend aastat pärast sõda ja võime rahulikumalt hingata. Samas näidatakse meile, kui pikaajalised on
sõja tagajärjed ja kuidas see inimest jäädavalt laastab. Meil lubatakse muiata filmides nii vaprana ja kangelaslikena
tunduvate Ameerika sõdurite tegeliku trööstituse ja krantslikkuse üle ja mõista, et Hollywoodi särava surematu raudrüü
taga peituvad praeguselgi sõjatandril nurjatud, hirmunud poisikesed, kes paljudel teistel hetkedel on kas lihtsalt surnud
või siis sõjast laastatud, katkised inimesed, kes kogevad aeg-ajalt argipäeva õnne. Ja sedasi vapruse maskideta
pälvivad nad meie kaastunde. Eks ta ole.
Naljaka ja murettekitavana mõjub selle raamatu juures üks kentsakas tõsiasi: nimelt ei leidu selles ühtegi naistegelast,
annaabi.ee 
