Nicolas Lotman Lühijutt Erik seiskus ja vaatas ringi. Tema ümber oli imeilus loodus linnud säutsusid, kauguses siristasid rohutirtsud, nende kõrval vulises oja ning lehtede vahel krabistas orav. Erik mõtles, kas ta naise mälu kunagi taastub, sest kolmandik matka oli läbi, kuid edusamme polnud veel tekkinud. Sel hetkel jõudis tema imeilus Adrienne koos Spenceriga talle järele. Spencer vudis Eriku juurde ja haugatas sõbralikult just nagu tervitaks. Spencer oli väike ja heasüdamlik kastanpruuni karvaga krants. Ta ei olnud enam kutsikas, kuid elujõudu oli veel kõvasti. Ka Adrienne'il olid kastanpruunid juuksed, ta silmad olid hallikasrohelised ning keskpäevane
minu toakaaslane on melanhoolik. Teine suur asi on see, et ma poleks elu sees uskunud, et ma võin igatseda enda nooremate õdede järel. Suve lõpus oli, saaks juba rutemini linna, saab iseseisev olla, keegi ei kontrolli ega nuhi. Nüüd, aga sooviks enda nooremaid õdesid tihedamini näha. Septembris olen selgeks saanud, kuidas toime tulla müra ja lärmiga. Kooli aasta algul oli väga raske keskenduda õpetaja jutule, kui keegi midagi sositas või krabistas enda koti kallal. Nüüdseks olen suutnud ära õppida või õigemini ära harjunud kõige sellega, et tunnis minu tähelepanu on üsnagi raske tähtsalt teemalt kõrvale juhtida.
annaabi.ee 
