sest sõltuvalt kohalikest oludest võib detailkuivenduskraave vahetult juhtida suublasse ja vahepealseid elemente polegi vaja.Olenevalt detailvõrgu paigutusest tehakse vahet laus- ja valikkuivenduse vahel. Lauskuivenduse korral paiknevad kuivendajad kogu kuivendataval maa-alal korrapäraselt, kindlate vahekaugustega. Valikkuivendust iseloomustab kraavide ebakorrapärane paigutus piki lohke ja nõgusid. KUIVENDUSNORM. Kuivendusnormi (z) all mõistetakse põhjavee sügavust maapinnast kraavidevahelise ala keskkohas. TURBA VAJUMINE. Kuivendamise tulemusena soopind vajub. Veehulk väheneb. Aeglast, kuid püsivat soopinna vajumist põhjustab pealmise turbakihi lagunemine, selle mineraliseerumine. Turbamaa sage harimine suurendab turbakihi mineraliseerumist. Vajumise suurus sõltub vee sisaldusest, kuivenduse sügavusest jne. Kõige intensiivsem turba vajumine 2-3 aastat peale kuivendamist. KUIVENDUSVÕRGU PAIGUTUS. Kuivendusvõrgu paigutuselarvestatakse reljeefi,turba sügavuse,
tagaks maksimaalse saagikuse (juurdekasvu). Kuid masinate kasutamisel on oluline ka pinnase kandevõime. Kuivendusintensiivsuse kriteeriumiks on laialt tuntud kuivendusnorm. Kuivendusintensiivsuse kriteerium on mõõdetav kvantitatiivne suurus, mida saab aluseks võtta reguleeriva võrgu projekteerimisel ja rajatud kuivendussüsteemi kvaliteedi hindamisel. Kuivendusnormi (z) all mõistetakse põhjavee sügavust maapinnast kraavidevahelise ala keskkohas. Kuivenduskraavide vahekaugus. Kuivenduskraavide vahekaugused sõltuvad kasvukohatüübist ja mullastikuoludest. Kuivenduskraavide vahekaugus võetakse selline, mis tagab esmajoones pinnavee kiire äravoolu. Seda ülesannet täidab hästi kraavkuivendus. Edasi alandatakse põhjaveetaset juba kuivendusvõrgu ja metsa transpiratsiooni koosmõjul. Esmalt paigutatakse kraavid kvartalisihtide äärde ning seejärel projekteeritakse kvartalisisesed kraavid
annaabi.ee 
