Villem Grünthal-Ridala luuletused
kohe laotuse põhjatu sinavat telki,
Veel sündimata, salapärasena, nägemata pisarad,
kesk aju säsi kuumenedes, Võlud kasvud ülenema, sfairide harmoniil,
ta äkki, fosforiste loitudena, viljad tõusma, õilmitsema, tõusevad.
lööb leegitsema, värisedes. annad elavile rammu,
kosutad teekäija sammu.
Ja puhkeb, tulisena, lokatama, Koites
täis võimsa ilu loomisrõõmu, Vesi värske, vesi hele,
Pikka, taha taeva sina, valeva,
kui ümbrust sala tõrvas helendama, oled elu kõikidele,
üle õitseva ja uneleva maa,
annaabi.ee 
