Kosjaskäik vanasti
Komme on tuntud üle maa ning ka
naaberrahvastel v.a. õigeusklikud, setud ja venelased. Ehalkäimine ei
tähendanud tingimata sugulist läbikäimist, selle varjundi sai ehalkäimine
alles XX sajandil. Tüdruk, kellel ehaline üldse ei käinud, võis jääda
kosilasteta.
Kohati eelnes kosjadele kuulamine. Kosja mindi pimedas, noore kuuga.
Vanemal ajal mindi kosja ratsa, hiljem saani või vankriga. Kosja läksid
peigmees isamehega, kosjajutu eest hoolitses isamees, peiu tavaliselt vaikis.
Kosjalistel olid kaasas käsiraha, kosjakingid, kosjakakk ja kosjaviin, mis
pidi kindlasti olema punane. Kui kõik olid kosjaviina rüübanud ja
kosjakakku maitsnud, olid kosjad vastu võetud. Peale seda vahetati kingitusi,
peiu maksis käsiraha. Kosilastele pakuti süüa, toidulaual pidi kindlasti olema
palju keedetud mune. Kosilased lahkusid alles hommikul.
annaabi.ee 
