Ämblike paaritumine on isasele sageli surmatants. Et ämblikud söövad kõike, millest jõud üle käib ja mis liigub, peab emasele lähenev isane juba eemalt daamile delikaatselt selgitama, et ta pole kohale tulnud ainult ärasöömiseks. Olukorda komplitseerib asjaolu, et mõne ämblikuliigi isasloom võib olla emasest 1000-1500 korda väiksem. Et isase lähenemine meenutaks emasele võimalikult vähe saaklooma käitumist, esitavad isasloomad potentsiaalsele partnerile sageli pikki koregraafilisi etendusi, mis peaksid mõtte söögist mujale viima. Kes tantsida ei oska, meelitab kingiga- heidab daamile ette mõne kinnipüütud ja seotud putuka. Kuni daam kingi kallal askeldab, masseerib isane ta salamisi omamoodi transsi. Kui tegu tehtud, päästavad isase vaid kiired jalad. Ent enamasti on emane nobedam. Mõne liigi isased ei hakka aga sündmuskohalt põgenemisega vaeva nägema, vaid peidavad end emase eest... emase enda selga ära. Istuvad seal, maha ei tule. Ämblike sigimine kestab
unistustesse, kirgedesse ja fantaasiatesse. Romantismile kui vaimsele liikumisele on iseloomulik, et tundeline seatakse mõistuslikust märksa kõrgemal. Alates 19. sajandi keskpaigast valitsesid Euroopas kolm peamist balletikoolkonda: Itaalia, Prantsuse ja Vene koolkond. Vene klassikaline ballet on oluliselt mõjutatud Prantsuse traditsioonidest. Marius Petipa- Prantsuse balletmeister ja koregraaf Petipad peetakse Vene klassikalise balletitraditsiooni loojaks. Koregraafilisi lahendusi kasutas ka Pjotr Tšaikovski. Pjotr Tšaikovski oli vene rahvusliku balletimuusika rajaja “Luikede järv”- enim lavastatud balletietendus üldse. “Uinuv kaunitar” “Pähklipureja” Orkestri- ja klaverimuusika Vene rahvusliku sümfoonilise muusika traditsioonide rajajaks oli Mihhail Glinka. Tema orkestratsioonid olid professionaalsed ja maitsekad ning orkestrifaktuur läbipaistev ja tasakaalustatud. Glinka- esimese venekeelse
annaabi.ee 
