William Shakespeare, sonett 130
I have seen roses damasked, red and white,
But no such roses see I in her cheeks,
And in some perfumes is there more delight,
Than in the breath that from my mistress reeks.
I love to hear her speak, yet well I know,
That music hath a far more pleasing sound:
I grant I never saw a goddes go,
My mistress when she walks treads on the ground.
And yet by heaven I think my love as rare,
As any she belid with false compare.
*****
Mu armsa silmad pole päiksest loodud, (11)
korallgi punasem, kui värv huultes. (10)
Rinnad on tal pruunikaks saadud, (9)
ning mustad traadid hõljuvad tuultes. (10)
Roose on nii punaseid kui valgeid, (10)
kuid ühtki ei suuda põselt näha. (10)
Ümbritsevad lõhnad on nii malbed, (10)
ent hommikuti poeks peitu armsa taha. (12)
Naudin ta hääle kõla, ehkki tean, (10)
muusika helis kaunim on sära. (10)
Pole jumalannat minemas näinud eal, (12)
mu arm käies, teeb vaid kära. (8)
Siiski arvan, mu armastus on üpris harv (12)
annaabi.ee 
