Hingamise füsioloogia
tõuseb üles. Selle tagajärjel kopsuõõne ruumala väheneb, rõhk rindkereõõnes,
pleuraõõnes ja kopsudes suureneb ning ÕHK SURUTAKSE VÄLJA. Väljahingamist
loetakse passiivseks protsessiks.
Kopsu pleuraõõne hermeetilisuse rikkumisel rõhud väliskeskkonnas ja pleuraõõnes
võrdsustuvad (NB! Normaalselt on pleuraõõnes rõhk atmosfäärirõhust madalam ja
nüüd tungib õhk pleuraõõnde surudes pleura sisemisele lestmele ja sealt edasi
kopsukoele). Nii võib pleura vigastuse tagajärjeks olla tõsine hingamishäire.
Seega on hingamises osalevateks lihasteks roietevahelised lihased ja diafragma;
hingamise abilihasteks õlavöötme ja kõhulihased. Normaalse rahuolekuhingamise
juures abilihased ei osale.
Kopsude inspiratoorsel laienemisel juhitakse atmosfääriõhk haruneva torude süsteemi
kaudu gaasivahetuspiirkondadesse. Trahhea kaudu jõuab õhk mõlemasse peabronhi ja
annaabi.ee 
