M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Vabisedes ja värisedes läksime parda äärt pidi edasi, --
õige pikkamööda: tundus, nagu oleks terve nädal möödunud, enne kui tüürini jõudsime.
Polnud märkigi paadist. Jim sosistas, et ei uskuvat, et suudab edasi minna; ütles, ta olevat
nii hirmunud, et vaevalt jätkub tal jõudu. Aga ma kihutasin teda edasi; ütlesin, et me
viimasesse hätta satume, kui laeva jääme.
Siis kobasime edasi. Põrkasime väliskajuti tagaseina vastu, siis ronisime edasi luugini;
koperdasime seal
282
kätega kinni hoides klapi juurest klapi juurde, sest luugiserv oli vees. Jõudsime üsna
ülemise väliskajuti ukseni; -- ja seal oligi paat, polnud kahtlust! Nägin seda veel
parajasti. Mu meel oli nii tänulik. Järgmisel sekundil oleksin paadis olnud, kuid just siis
uks avanes. Paari sammu kaugusel minust pistis üks meestest pea välja; arvasin, et mu
viimne tund on käes, aga ta tõmbus jälle tagasi ja ütles:
«Korista see neetud latern, Bill!»
annaabi.ee 
