Noorus
mõtlen et, elus on hetki, mida me sooviksime mäletada pensionipõlves isegi, siis
kui aastaid mul vaid kaheksateistkümmend.
Kõige rohkem soovin ma mäletada positiivesid asju, aga peab meeles pidada ka
oma vigu, mida ma olen teinud oma praeguse elujooksul. Õeldakse küll Loll õpib
ainult oma vigadest, tark seevastu ka teiste omadest. Kuid ma usun et, oma
vigadest õppimine on kõige tõhusam ja sellepärast soovin mällu talletada oma
vead, et ma enam nende otsa ei koperdaks seitsmekümme aasta pärast. Minu
meelest on vahva meenutada rumalaid tegusid ja läbi kukkumisi ,kui oled palju
vanem ja targem. Siis tunduvad need totrad ja naljakad ja ma kindlasti naeran
nende üle , mis praegu tunduvad piinlikud. Kõige tähtam mälestus on see et olin
ise kunagi noor, kes tegi vigu. Ma ei soovi kindlasti olla kibestunud ja üksik vana
inimene, kes ei mõista noori. Minu meelest on hirmus kui ma ütleksin tulevikus
annaabi.ee 
