harvem kollane. Värvuse annavad pindmistes seeneniitides sisalduvad pigmendid. Välimuse alusel jaotatakse samblikud koorik-, leht- ja põõsassamblikeks. Kooriksamblikud kasvavad sileda või teralise koorikuna, lehtsamblikel on lehtja või plaatja kujuga tallus ja põõsassamblikud meenutavad väikseid põõsaid või ripuvad koonaldena puuokstel. Samblike talluses elavad seeneniidid elavad sümbioosis rohevetikatega ja sinikutega. Talluse välispinnal moodustavad seeneniidid tiheda koorkihi. Seeneniidid suudavad imeda endasse õhuniiskust ning kinni hoida kaste- ja vihmavett. Nii talletavad nad vetikate või sinikute jaoks vett. Eluks vajalikke orgaanilisi ühendeid saavad seeneniidid vetikatest või sinikutest. Samblikud paljunevad peamiselt vegetatiivselt: kas talluse küljest murduvate tükikeste või ainult samblikele omaste tillukeste paljunemiskehakeste abil. Samblikud kasvavad maapinnal, puutüvedel ja -okstel, kivide pinnal ja pragudes ning vanadel kändudel
Sest see pole eristunud organiteks ja kudedeks. 2. Nimeta ja kirjelda erineva kasvuvormiga samblikke. Kooriksamblikud, lehtsamblikud ja põõsassamblikud.Koorik- kasvab ühetaolise sileda või teralise koorikuna, lehtsamblik lehtja v plaatja kujuga tallus, põõsas- meenutab väikesi põõsakesi maapinnal. 3. Kirjelda sambliku ehitust ja paljunemist. Mida saab antud kooselust seeneniidistik ja mida vetikas? Talluses elavad seeneniidid,talluse välispinnal moodustavad seeneniidid tiheda koorkihi, keskosas asuvad seeneniidid hõredamalt, nende vahel paiknevad rohevetikad või sinikud. Paljunemine- peamiselt vegetatiivselt,kas talluse küljest murduvate tükikeste või samblikule omaste paljunemiskehakeste abil. 4. Samblike tähtsus looduses ja inimese elus. Samblikud eritavad aineid mis aegapidi murendavad ja lagundavad kivimeid,tekib kaljudele huumusekiht,polaaraladel söögiks põhjapõtradele, kasutatakse ravimite valmistamiseks 5. Kirjelda käsna ehitust, paljunemist ja toitumist.
erinevaid organeid ning kogu sambliku keha nimetatakse talluseks. 2 · Talluse järgi jaotatakse samblikud põõsas- leht- ja kooriksamblikeks. Põõsassamblikute tallus on Lehtsamblikute tallus on lehtjas. jagunenud mitmeteks harudeks. 3 · Sambliku tallus koosneb kahte liiki rakkudest: seene- ja taimerakkudest. · Samblikku katavad tihedalt koos paiknevad seenerakud, moodustades ülemise ja alumise koorkihi. Seenekihi all paikneb õhuke kiht vetikarakke. See on vetikakiht. Sambliku keskosa moodustab hõredatest seenerakkudest koosnev südamikukiht. · Samblike värvus võib varieeruda punasest kuni hallini. 4 5 · Vetikarakud ning seenerakud samblikus elavad teineteisega kasulikus kooselus. · Seetõttu võibki nimetada samblikut sümbioosiks taime ja seene vahel. 6 · Seenerakke on samblikus rohkem kui
Rakuvälised ained, mida toodab mükobiont ainult kooselus fotobiondiga. Paiknevad samblikus kas koorkihis või südamikukihis, olles ladestunud seenehüüfi seintele. Enamasti kristallilised ained, mis lahustuvad vees halvasti. Keemiliselt ehituselt väga mitmesugused (alifaatsed ja aromaatsed ained: depsiidid, depsidoonid, kinoonid). Sablikuaine on nt vulpiinhape. Samblikainete funktioonid: · Kaitse valguse eest Koorkihi pigmendid valgusfilter Värvitu atranoriin muudab valguse lainepikkust · Kaitse teiste organismide eest Allelopaatiline efekt Antibiootiline toime Kibe maitse - kaitse ärasöömise eest · Keskkonna kujundamine soodsamaks · Vajalikud füsioloogilistes protsessides · Jääkproduktid Uurimismeetodid: 1. Värvustestide meetod ± teatud kindlate ühenditga reageerides annavad paljud samblikuained kindla
Üheks tuntumaks kooriksamblikuks on kaartsamblik, kes kasvab kividel ja kaljudel. Lehtsamblikel on lehtja või plaatja kujuga tallus, mis jaguneb servades hõlmadeks. Põõsassamblikud meenutavad väikesi põõsakesi maapinnal või ripuvad puuokstel. [5] 3.2. Samblike ehitus ja toitumine Samblike talluses elavad seeneniidid sümbioosis rohevetikate või sinikutega. Talluse välispinnal moodustavad seeneniidid tiheda koorkihi. Keskosas asuvad seeneniidid hõredamalt. Seeneniidid suudavad imeda ja kinni hoida udu, kastet ja ka vihmavett. Nii talletavad nad vetikate või sinikute jaoks vett. Ka eritavad seeneniidid aineid, mis muudavad kivimites ja tolmukübemetes leiduvad mineraalained lahustuvaks. Eluks vajalikke orgaanilisi ühendeid saavad seeneniidid vetikatest või sinikutest. Kahe erineva organismi sümbioosi tõttu ongi samblikud vähenõudlikud ning haruldaselt vastupidavad ebasoodsatele looduslikele
kes kasvab kividel ja kaljudel. 8 Lehtsamblikel on lehtja või plaatja kujuga tallus, mis jaguneb servades hõlmadeks. Põõsassamblikud meenutavad väikesi põõsakesi maapinnal või ripuvad puuokstel. [5] 3.2. Samblike ehitus ja toitumine Samblike talluses elavad seeneniidid sümbioosis rohevetikate või sinikutega. Talluse välispinnal moodustavad seeneniidid tiheda koorkihi. Keskosas asuvad seeneniidid hõredamalt. Seeneniidid suudavad imeda ja kinni hoida udu, kastet ja ka vihmavett. Nii talletavad nad vetikate või sinikute jaoks vett. Ka eritavad seeneniidid aineid, mis muudavad kivimites ja tolmukübemetes leiduvad mineraalained lahustuvaks. Eluks vajalikke orgaanilisi ühendeid saavad seeneniidid vetikatest või sinikutest. Kahe erineva organismi sümbioosi tõttu ongi
saasteainete resistentsuse tõusu, on olukordi, kus kulu on suurem kui tulu ja seen parasiteerib taimel. LOENG MM 2013_1, slaid19 (vaata lisaks) Seenmantel ehk tupp on tihe seenehüüfide võrgustik, mis ümbritseb koloniseeritud taimejuurt. Mükoriisa tüübid: ·(Vesikulaar) arbuskulaarne mükoriisa (VAM e. AM)- mükoriisatüüp, mida moodustavad seened, kes tungivad läbi vaskulaarse taime juurerakkude, asustades kogu koorkihi juhtkimpudeni. Iseloomulikuks anatoomiliseks tunnuseks on hõimkonna Glomeromycota poolt moodustatavad struktuurid- arbuskulid ja vesiikulid. ·Ektomükoriisa- seenjuure tüüp, mille puhul levivad hüüfid peremeestaime juurerakkude vahel, nende sisemusse tungimata. Ektomükoriisale on iseloomulikeks anatoomilisteks tunnusteks Hartigi võrgustiku ja seenmantli olemasolu. Ektomükoriisa on erinevalt arbuskulaarsest mükoriisast nähtav ka palja silmaga
soomusrakkude kiht, mis katab villkarva katusekivitaoliselt, ülehaaravalt. Ta annab villale läike ja ka paljud tehnilised omadused. 2. Koorkiht e. korteks moodustab enamuse (alus-ja üleminekuvillkarvad) või väiksema (surnud-, jämedad pealisvillkarvad) osa villkarva mahust koosnedes pikkadest käävjatest rakkudest, mis annavad villale tugevuse, elastsuse ja jämeduse. Koorkihis paikneb ka värviline pigment. Koorkihi osatähtsus alusvill-karvas moodustab 90%, pealisvillkarvas 60-70% ja surnud villkarvas vaid 5-6%. 3. Säsikiht e. medulla koosneb hulknurksetest sarvestunud rakkudest, mis on osaliselt täidetud õhuga. Villkarva uurimisel mikroskoobi all on säsikiht nähtav tumeda pideva või katkendliku joonena pealis-, ülemineku või surnud villkarvades. Säsikihi olemasolu vähendab villkarva tehnoloogilisi omadusi, s.t. villa kvaliteeti, tänu millele
annaabi.ee 
