M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Tom ronis auku ja valgustas küünlaga kaljualust
niikaugele kui küündis, kuid ütles, et lõhe lõppu pole näha, ja tegi ettepaneku seda järele
uurida. Ta
ronis kummargil kalju alla, Kitsas tee
199
viis järk-järgult allapoole. Tom läks looklevat käiku möäda edasi, algul hüvakule, siis
vasakule,
Huck tema kännul. Varsti tegi Tom järsu käänaku ja hüüdis:
«Armas taevas, Huck, vaata siia!»
See oli tõesti varandusekast, mis asetses seal kenas koopakeses. Samas oli tühi
püssirohuvaat, paar püssi nahkkottides, kaks või kolm paari vanu mokassiine, üks nahkvöö ja
muud kolu, tilkuvast veest tublisti läbi ligunenud.
«Ometi viimaks käes!» ütles Huck, segades käega tuhmunud münte. «Heldus, me oleme
rikkad, Tom!»
«Huck, mul oli kogu aeg tunne, et me ta leiame. See on küll liiga ilus, et seda uskuda, aga ta
o n meil käes! Kuule, ei maksa siin aega raisata, viime ta välja. Las ma katsun, kas jõuan
teda tõsta.»