Mullateaduse I seminar
1800ndate algul eksisteeris mullateaduses 2 uurimissuunda: 1) agronoomilne suund
2) agrokultuurkeemiline suund
Viimane hakkas vaatama, mida taim vajab lisaks looduslikele elementidele. Selle suuna
rajajaks peetakse Justus von Liebig’it (1840). Kui varem arvati, et taim toitub otse
huumusest, siis Liebig tõestas taimede mineraal toitumise - taimed võtavad mullast mineraale,
mille töötlevad ümber orgaaniliseks aineks. Geneetilise mullateaduse rajaja V.V.
Dokutðajev (1846-1903), tema koolkondlased P.A. Kostõtðev (1845-1895) ja N.M.
Sibirtsev (1860-1900) töötasid välja õpetuse mullatekketeguritest. Ta koostas esimese
muldade teadusliku klassifikatsiooni. Talle kuulub ka muldade geograafilise seaduspärasuste
formuleerimise au. Kostõtðev on Venemaa agromullateaduse rajaja. Sibirtsev koostas esimese
geneetilise mullateadus õpiku.
Mujal maailmas.
Edmund Ruffin (1832) avaldas raamatu „An Essay on Calcareous Manures“
Eestis
1806 Johann Krause hakkas TÜs õpetama mullateadust