M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Tom ütles, et nüüd võis olla juba pühapäev või koguni esmaspäev. Ta püüdis
Beckyt kõnelema panna, kuid tüdruku kurbus oli liiga suur, kõik tema lootused olid kadunud.
Tont arvas, et nüüd oli nende puudumist juba ammu märgatud ja kahtlemata oli otsimine juba
alanud. Kui ta nüüd hüüab, võib-olla keegi kuuleb seda. Ta hüüdiski, kuid pimeduses kõlas
kauge kaja nii jubedana, et ta seda ei korranud.
Tunnid möödusid, ja nälg tuli jälle vangistatuid piinama. Tomi koogiosast oli pool järel;
nad jaotasid selle kaheks ja sõid ara, kuid tundsid end veel näljasematena kui enne. Väike
toidutükike ainult suurendas isu.
Korraga ütles Tom:
«St! Kas sa kuulsid?»
Mõlemad pidasid hinge kinni ja kuulatasid. Kaugu-sest kostis hääl, mis kõlas nagu nõrk,
vaevu kuuldav hüüe. Tom hüüdis otsekohe vastu, haaras Becky käe ja hakkas käiku mööda
hääle suunas kobama. Siis kuula-
187
tas ta uuesti. Jälle kostis hääl, ja nähtavasti veidi ligemal.
«Nad on seal